Euroopa haridustöötajad mõtestasid õppimise tulevikku tehisintellekti ajastul

Tegu ei ole pelgalt tehnoloogilise nihkega, vaid sügavama muutusega: muutumas on meie arusaam teadmistest, õppimisest ja mõtlemisest. Ajal, mil teadmiste kujunemine ei ole enam üksnes individuaalne, vaid üha enam koostöine protsess, tuleb ümber mõtestada ka õppimise, õpetamise ja teadmise tähendus. 

Mida tähendab õppimine ajastul, kus vastused tekivad hetkega? Kuidas seda hinnata? Kas hindeid saab anda samadel alustel nagu varem?

Miks me peame jalgratast leiutama? Paljuski on tegu endiselt digipädevusega, lihtsalt teisel tasandil. Tõeline väljakutse on see, kuidas me õpetamist ja õppimist tervikuna ümber mõtestame.

Tartu Raatuse Kooli haridustehnoloog ja füüsikaõpetaja Jaana Mihailišina

„Need küsimused ei ole tehnilised, vaid pedagoogilised,“ ütles Tartu Raatuse Kooli haridustehnoloog ja füüsikaõpetaja Jaana Mihailišina. „Miks me peame jalgratast leiutama? Paljuski on tegu endiselt digipädevusega, lihtsalt teisel tasandil. Tõeline väljakutse on see, kuidas me õpetamist ja õppimist tervikuna ümber mõtestame.“ 

Need mõtted raamistasid veebruaris toimunud Erasmus+ rahvusvahelist õppereisi Tallinnas ja Helsingis, mis tõi kokku üld- ja kutsehariduse õpetajad ja juhid üle kogu Euroopa. 

Erasmus+ programmi koostöötegevuse „Digipedagoogika tehisintellekti ajastul“ raames tutvusid osalejad Eesti ja Soome haridussüsteemi ja digipedagoogiliste lähenemistega. Sündmuse käigus külastati koole nii Tallinnas kui Helsingis, kuulati teise seas ettekandeid TI-Hüppe, ChatGPT Edu ja Euroopa SALTO Digital ressursikeskuse  eestvedajatelt ning arutleti tehisintellekti mõju üle igapäevases õpetamispraktikas. 

Ühine väljakutse 

Euroopa haridussüsteemid võivad küll erinevad näida, kuid mis puutub tehisintellekti, seisavad õpetajad kõikjal silmitsi sarnase ebakindluse, ajapuuduse ja vastuseta küsimustega. Keegi ei tea päriselt, kuidas edasi. 

„Edukat retsepti veel ei ole,“ ütles Tallinna Pelgulinna Riigigümnaasiumi direktor Indrek Lillemägi oma ettekandes. „Me kõik pusime koos. Selge on, et tehisintellekt ei kao kuhugi – seega peame õppima selles segaduses toime tulema.“ 

Paljudes riikides on alustatud õpetajate koolitamist tehisintellekti ja digipedagoogika vallas, kuid edusammud võiksid olla kiiremad.

Aeg ongi see, mida õpetajad suurimaks takistuseks peavad. „Õpetajatel lihtsalt ei ole seda,“ märkis Lillemägi. „Ja me ei ole leidnud ka midagi, millest oleks realistlik loobuda.“ 

Vahetud kogemused Eestist ja Soomest 

Ürituse käigus said osalejad lähemalt tutvuda Eesti ja Soome haridussüsteemiga ning kuulsid täpsemalt ka sellest, kuidas digipedagoogikat ja tehisintellekti hariduses käsitletakse. 

Soomest pärit inglise ja prantsuse keele õpetaja Maarit Kolehmainen tõdes kuuldu põhjal, et Eesti on valinud tehisintellekti hariduses selgemalt koordineeritud riikliku lähenemise, samas kui Soomes jääb suur osa otsustest omavalitsuste ja õpetajate tasandile. 

„Eestis on olemas selge riiklik suund,“ ütles ta, viidates Eesti TI-hüppe algatusele ja haridustehnoloogide kindlale rollile koolisüsteemis. „Soomes leiavad õpetajad ja kohalikud omavalitsused oma lahendused ise. Mõlemal lähenemisel on oma tugevused ja piirangud. Kuid siinne kogemus on mind päriselt inspireerinud. Ma juba mõtlen, kuidas oma koolis seda teadmist edasi anda ja tugevamat koostööd teha.“ 

Minu suurim mure on see, et õpilased ei oska hinnata, kas tehisintellektilt saadud info on tegelikult tõene. Me peaksime õpetama, kuidas tehisintellekt töötab – mitte ainult seda, kuidas seda kasutada

Hollandi Da Vinci College Kagerstraati direktori asetäitja Dorine Schilperoort

Külastustest sai innustust ka Hollandi Da Vinci College Kagerstraati direktori asetäitja Dorine Schilperoort. „Eestis koolikülastustel ja Helsingi Ülikooli Innokas-võrgustikuga tutvudes sai mulle selgeks, et tehisintellekti õpetamine ei pea algama tehnoloogiast. Selle loogikat saab õpetada väga lihtsate vahenditega, isegi ilma arvutita. Seda saaksime kindlasti ka oma koolides rakendada,“ märkis ta. 

„Minu suurim mure on see, et õpilased ei oska hinnata, kas tehisintellektilt saadud info on tegelikult tõene. Me peaksime õpetama, kuidas tehisintellekt töötab – mitte ainult seda, kuidas seda kasutada,“ tõdes Schilperoort.

“Metsiku Lääne” olukord

Mitme osaleja hinnangul ei seisne peamine risk tehnoloogias arengus, vaid selle mõjust õppimisoskustele. Pinnapealne õppimine võib vähendada kriitilist mõtlemist ja suurendada liigset sõltuvust automatiseeritud vastustest. 

„Tehisintellekt ei ohusta õpetajaid,“ ütles Lillemägi. „Ohus on õpilased, kui nad kaotavad võime iseseisvalt õppida.“ Osalejad olid ühel meelel, et õppimisoskuste ja eneseregulatsiooni õpetamine on olulisem kui kunagi varem.  

Tehisintellekt ei ohusta õpetajaid. Ohus on õpilased, kui nad kaotavad võime iseseisvalt õppida.

Tallinna Pelgulinna Riigigümnaasiumi direktor Indrek lillemägi

„Kui sa arvad, et oled sel aastal õige vastuse leidnud, on see tõenäoliselt järgmisel aastal juba aegunud,“ lisas Lillemägi. „Me peame õppima toime tulema ka tundega, et kõik on natuke kaootiline, sest see on praegu reaalsus.“ 

Sama tunnetust jagab ka Jaana Mihailišina Tartu Raatuse koolist. „Ma näen omamoodi „metsiku lääne“ olukorda. Kõik saavad aru, et probleem on olemas, aga keegi ei tea täpselt, kust selle lahendamist alustada. Ja kui alustatakse, teeb igaüks seda omamoodi. Mingis mõttes on see isegi lahe, nagu pärm või bakter, mis levib ja kasvab igas suunas.“ 

Koos edasi 

Sündmusel osalejad rõhutasid üksteiselt õppimise väärtust. Teiste katsetuste, küsimuste ja ka eksimuste nägemine aitab edasi liikuda ka siis, kui selgeid lahendusi veel ei ole. 

„Minu jaoks oli kõige olulisem teadmine see, et me ei ole üksi,“ ütles Hollandi Landstede hariduspoliitika meeskonnajuht Mark Meijering. „See on selgelt üle-euroopaline teema. Kõik püüavad aru saada, kuidas tehisintellektiga koolis toime tulla.“ 

See on selgelt üle-euroopaline teema. Kõik püüavad aru saada, kuidas tehisintellektiga koolis toime tulla.

Hollandi Landstede hariduspoliitika meeskonnajuht Mark Meijering

„On täiesti okei, kui kõik ei ole veel paigas,“ rõhutas Meijering. „Me õpime tehes ja sellised kohtumised aitavad mõista, et raskused ongi protsessi osa. Seda ei saa teha üksi. Me vajame üksteist.“ 

Sündmusest 

Rahvusvaheline õppereis toimus 10.–13. veebruaril Tallinnas ja Helsingis ning oli osa Erasmus+ pikaajalisest tegevusest „Digipedagoogika tehisintellekti ajastul“. 

Aruteludes, koolikülastustes ja ühistes refleksioonides osalesid õpetajad j haridusjuhid Itaaliast, Ungarist, Tšehhist, Hollandist, Luksemburgist, Soomest, Eestist, Maltalt, Lätist, Leedust, Poolast ja Saksamaalt. Fookuses olid tehisintellekt digipedagoogikas ning tulevikuoskused nii üld- kui ka kutsehariduses. 

Ekspertettekanded andsid ülevaate Eesti TI-hüppe algatusest ja esimestest kogemustest generatiivse tehisintellekti kasutamisel koolides, mida täiendasid seni õpitu põhjal tehtud järeldused.