Üleilmse õpirände korraldamine eeldab, et Eesti kõrgkoolil on juba konkreetse partnerriigiga koostööks saadud toetus Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse Agentuurilt.
Õppejõudu või töötajat õpirändele saatval Eesti kõrgkoolil peab olema enne õpirände algust sõlmitud Erasmuse partnerleping vastuvõtva kõrgkooliga. Partnerriikide kõrgkoolid peavad olema oma riigi tunnustatud kõrgharidusasutused.
Enne lähetust koostab õppejõud või töötaja etteantud vormis õppetöö või koolituse plaani, mis tuleb kooskõlastada ja kinnitada nii saatva kui ka vastuvõtva kõrgkooliga. See tagab õppejõule või töötajale, et kodukõrgkool arvestab Erasmuse perioodi töötaja tööaja osana.
Lisaks igapäevastele elamiskuludele tuleb arvestada ka väljaminekuga kindlustusele, transpordile jms. Elukallidus võib nii riigiti kui ka riigisiseselt oluliselt erineda.
Erasmus+ õpirändes võivad osaleda kõik programmiga liitunud kõrgkoolide õppejõud ja töötajad, sõltumata töölepingu vormist.
Kõrgkoolidel on õigus kehtestada õppejõududele ja töötajatele programmis osalemiseks valikukriteeriumeid.
Üldjuhul toetatakse õppejõude ja töötajaid, kes
Lähetuses osalenud õppejõud või töötaja peab naasmisel esitama partnerkõrgkoolis õppetöö läbiviimist või koolitusel osalemist kinnitava tõendi ja vormikohase aruande Eesti kõrgkooli Erasmuse koordinaatorile.
lisanduvad reisipäevad
Erasmus+ üleilmse õpirändega saab minna peaaegu kõikidesse maailma riikidesse, kui kodukõrgkoolil on seal Erasmuse partnerkõrgkoole.
Üleilmse õpirändega ei saa minna Erasmus+ programmiriikidesse (EL liikmesriigid, Island, Liechtenstein, Norra, Põhja-Makedoonia, Serbia, Türgi), Andorrasse, Monacosse, San Marinosse, Vatikani, Ühendkuningriiki, Fääri saartele ega Šveitsi.
Igas Erasmus+ programmiga liitunud kõrgkoolis töötab Erasmuse koordinaator, kes oskab anda täpsemat infot programmis osalemise, partnerkõrgkoolide, partnerriikide, taotlustähtaegade jms kohta. Suuremates kõrgkoolides on määratud Erasmuse koordinaatorid ka akadeemilistesse üksustesse.