Staažikas karjäärispetsialist kaasamisest: olen alati ebaõiglust nähes sellele vastu astunud

Oma esinemise käigus tõi Benton välja raamistiku, kuidas toetada vähemate võimalustega õppijaid. Ta võttis vaatluse alla, kuidas tuvastada vajadused kaasamise kontekstis ning kuidas tuleks karjääriteenuseid nendele vajadustele vastavalt kohandada.

Pärast esitlust andis Benton Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse agentuurile intervjuu. Rääkisime tema karjäärispetsialisti teekonna algusest ning karjäärivaldkonna arengutest ja väljakutsetest seoses kaasamisega.

Juba noorest peast suure südamega

Benton on enda sõnul alati omanud tugevat õiglustunnet. „Olen alati ebaõiglust nähes sellele vastu astunud. See väljendus ka näiteks lihtsates küsimustes: miks ei või tüdrukud sarnaselt poistele korvpalli mängida? Miks kiusatakse kedagi vaid seetõttu, et ta on teistest erinev?“ rääkis Benton.

Kuigi algselt omandas Benton kõrghariduse õigusteaduses, siis hiljem mõistis ta, et ei leidnud sealt seda, mida otsis. „Tol hetkel arvasin, et advokaadiks olemine aitab mul püüelda õigluse ja võrdsuse poole. Küll aga leidsin lõpuks, et õigussüsteem seda soovitud kujul ei paku,“ nentis ta.

Benton mäletab väga hästi, kuidas uusi võimalusi otsides viis teekond ta kokku ühe noormehega, tänu kellele ta leidis oma kutsumuse. „Samal ajal, kui uurisin erinevaid karjäärialternatiive, läksin ma vabatahtlikuks. Töötasin ühe noormehega, kes oli tol ajal kirjaoskamatu ja koolist välja visatud. Tänu tema vaatenurgale õppisin, kuidas välistamine võib inimesele mõjuda,“ ütles ta.

„Koos astusime väikseid samme. Veetsin aega koos tema ja ta perega, õppisime üksteist usaldama, olema ausad ja teineteisele väljakutseid esitama. Lõpuks neelas ta ka oma uhkuse alla ja lasi mul talle lugemist ja kirjutamist õpetada. Läksime selle noormehe vana kooli direktori jutule ja ta võeti kooli tagasi. Selle tulemusena leidsin kire, mille sain muuta karjääriks.“ kirjeldas Benton oma elu üht otsustavat olukorda.

See kõik viis olukorrani, kus Benton eelistaski töötada klientidega, kes seisid silmitsi kaasamisalaste probleemidega. Lisaks tõdes ta, et paljud tema kolleegid ei tundnud selle sihtrühmaga tegeledes end väga mugavalt. „Nad esitasid küsimusi ja mina hakkasin nendele vastama pakkudes koolitust. Ma soovin lihtsalt jagada teistega, kui palju me saame mõjutada inimeste kogemust ühiskonnas, tööl ja elus laiemalt,“ rääkis ta.

Liigume kaasavama ühiskonna suunas

Benton tõdes, et oma professionaalse elu käigus on ta näinud märke liikumisest kaasavama ühiskonna suunas. „Meie füüsiline keskkond muutub tasapisi kaasavamaks ja astume vajalikke samme ka hariduses,“ ütles ta.

Bentoni sõnul on oluline kaasamisest rääkida, kuna tihtipeale puudub inimestel arusaam, kui palju kasu toob ühiskond, kus kõikide vajadustega arvestatakse. Lisaks kaheldakse pidevalt oma võimekuses teisi aidata. „Inimesed muretsevad, et nad saavad asjadest valesti aru, et nad ei tea piisavalt, et nad ei oska aidata. Kui me ei räägi, ei küsi küsimusi, ei kuula ja ei mõtle, siis me jäämegi nende tunnete juurde ning seetõttu ei suuda me pakkuda tuge ja juhendamist kaasaval viisil,“ tõi Benton välja informeerimise olulisuse kaasava ühiskonna loomisel.

Samas lisas Benton, et karjäärinõustamisel kui kutsealal on veel pikk maa minna. „Me võtame sageli eeskuju teistelt spetsialistidelt, nagu arstid, õpetajad, terapeudid ja rahastajad, kes tegutsevad enamasti puude meditsiinilise mudeli alusel.“

Tulevikuvaadet kommenteeris Benton eelkõige karjäärinõustaja vaatepunktist. „Sooviksin, et karjääriarengu spetsialistid võtaksid juhtrolli – arendaksid proaktiivselt sotsiaalse kaasatuse mudelit ja oleksid enesekindlamad oma pädevuses. Minu nõuanne kõigile on, et ära karda küsida, teha asju teisiti, teha vigu ja neist õppida, kuulata, anda aega ja ruumi ning olla lahke – nii teiste kui ka iseenda vastu. Pean ütlema, et konverents Tallinnas oli suurepärane algus.“