Mari Roostik õpirändest: Erasmus+ on meie kooli üks tugisambaid

Millist kasu olete Erasmus+ õpirändest saanud?

Mulle isiklikult on Erasmus+ õpiränne andnud palju ideid – just kirjanduses, kuidas mõne konkreetse maa lugu edasi anda. See ikkagi rikastab mind õpetajana.

Väga väärtuslik on ka see kui mina Eesti hariduse esindajana lähen Erasmus+ kursusele, siis see omakorda toob haridusturismi Eestisse. Viimane kord kui ma käisin Sitsiilias, siis mul tekkis väga hea suhe kahe õpetajaga Hollandist. Nad tulevad meile nüüd külla ja koos hakkame uut projekti tegema.

Seikluslikku aspekti ei saa kindlasti mainimata jätta. Näiteks ühel meie õpetajal jääb alati kohver maha, kui ta õpirändele läheb. Lisaks, meie matemaatikud käisid Itaalias ja pidid seal ettekandeid tegema, ehkki nad inglise keelt ei osanud, kuid nad said väga hästi hakkama. Sellised lood tugevdavad meie meeskonnatunnet.

Kui suurt rolli mängib Jaan Poska Gümnaasiumi õppekavas õpiränne?

Tegelikult on Erasmus+ meie kooli üks tugisambaid. Lisaks sellele, et meil on palju valikkursuseid, siis rahvusvahelistumine ja osavõtt Erasmus+ projektidest on kindlasti omapära, mis inimesi meie kooli toob.

Näiteks, praegu on meie arengukavas neli valdkonda: õppija toetamine, õpetaja professionaalsus, IT ja rahvusvahelised suhted. Viimane ongi üles ehitatud sellele eesmärgile, et 40% kooliõpilastest on kolme aasta jooksul õpirändel käinud. Seda eesmärki toetab ka Erasmus+ akrediteering, mille saime. Kui jõuame 2028. aastal uue arengukava protsessi, siis mõõdame ja vaatame, kuidas meil tegelikult läks ja kuidas tulevikus edasi toimetame.

Kui oluliseks peate oma koolis haridustöötajate õpirännete toimumist?

Ma olen märganud seda kasvu, mis meie õpetajates on toimunud. Paljud meist meeskonnast hindavad oma inglise keele oskust “puukeele” tasemele, ent tegelikult saavad kõik väga ilusti hakkama. See julgus, energia ja sära on kohe tunda koolimajas, kui keegi õpetajatest või õpilastest on õpirändelt saabunud. Seetõttu hindame seda väärtust väga, mida Erasmus+ akrediteering ja võrratu koordinaator, meie koolis rahvusvaheliste suhete juht, annavad.

Kui õpetajad lähevad välismaale õpirändele koos oma õpilastega, siis see side, mis nende vahel tekib, on palju tugevam. Lisaks oleme Erasmus+ projektidesse kokku tõstnud erinevaid klasse – näiteks kümnenda ja kaheteistkümnenda aasta õpilased lähevad koos õpirändele. See aitab õpilasi omavahel siduda ja soodustada väikestviisi mentorlust.

Millistele töötajatele tuleb teie kui juhi vaates õpiränne enim kasuks?

Õpiränne võib kasulik olla igale töötajale, aga just reaalainete puhul tulevad õpetajad alati tagasi põnevate mõtetega, kuidas piiratud tingimustes katseid teha ja milliseid jätkusuutlikke lahendusi on võimalik kasutada. Samuti ei saa üle ega ümber kõikidest humanitaar- ja ajalooõpetajatest. Kui sa ikkagi seal Roomas Colosseumis kohapeal käid, siis see on inspireeriv.

Millist olulisust näete õpirändes kooliõpilaste jaoks?

Eluline kogemus on väga oluline, sest õpitakse toime tulema olukordades, mis on mugavustsoonist väljas. Paljud õpilased, kes on käinud projektiga välismaal või võtnud vastu välistudengeid oma kodus, on rääkinud positiivselt teiste kultuuriruumide avastamisest. Osa õpilasi on ka veendunud, et nad tahavad minna iseseisvalt aastaks välismaale.

Igal juhul on meie kool nõus korralikult võitlema uue akrediteeringu nimel. Õpiränne laiendab õpilaste silmaringi tohutult ja me tahame luua keskkonna, kus saavad võrsuda uudishimulikud ja innustunud noored.

Milliseid takistusi on töötajatel tekkinud õpirännetes osalemisel?

Keeleoskus ja võõras keskkonnas esinemine on peamised murekohad. Lisaks võib oluliseks takistuseks osutuda kodune situatsioon, näiteks kui õpetaja hooldab kedagi või tal on nii väikesed lapsed, et ei ole mõistlik pikaks ajaks kodust eemale minna. Nädal aega õpirände tõttu puududa pole meie koolis suur probleem, sest meil on ainult gümnaasium ning õpilased on iseseisvad.

Kas teie arvates on probleem, et kõik haridustöötajad ei osale õpirännetes?  

Probleem on see, kui inimene ei soovi ennast arendada, aga meil ei sunnita kedagi minema. Ma usun sellesse, et kui 80% on käinud, siis ülejäänud tunnevad, et nad on millestki ilma jäänud. Nüüdseks oleme sealmaal, kus kõik tahavad minna, aga peab tõdema, et algus oli raske.

Mida saaks asutusesiseselt teha, et soodustada õpirännetes osalemist?

Ma olen seda meelt, et peame alati keskenduma lahendustele ja vaatama suuremat pilti. Meie valdkonnas eriti võiks see õpirändega seonduv mõtteviis olla, et tegu on hea võimalusega iseenda mullist välja saada ja õppida kolleegidelt teistes riikides. Jaan Poska Gümnaasiumis oleme varem pakkunud ka inglise keele algkursust oma õpetajatele, sest keeleoskuse puudumine tekitab inimestes ebakindlust.

Milline võiks olla rahvusvaheline koostöö teie haridusasutuses 10 aasta pärast? Milline roll on seal õpirännetel?

Mina tahaksin, et kõik õpilased on ühel või teisel moel saanud rahvusvahelise koostöö kogemuse. Isegi kui sihtkoht on lähedal, näiteks Varssavi, et nad saaksid selle kogemuse teha koostööd inimestega teisest kultuuriruumist. Samamoodi ka õpetajatega – kõik võiksid õpirändel käia, sest siiani ei ole olnud ühtegi korralduslikku aspekti, mida me ei oleks suutnud lahendada.