„Õppimiskohustusest õpitahteni“ – kas õppimist saab kohustada?

Artikli autor on Kristel Ainsalu

Haridus- ja teadusministeeriumi kantsler Triin Laasi-Õige tõi välja, et õppimiskohustuse eesmärk ei ole pelgalt hoida noori haridussüsteemis, vaid aidata neil leida oma tee. Küsimus ei ole ainult selles, kas noor jääb kooli, vaid selles, kas ta mõistab, mille nimel õppida. Just siin muutub oluliseks karjääriõpe ja karjääritoe süsteem, mis aitab õppijal tundma õppida iseennast, märgata võimalusi ning seostada haridust oma eesmärkide ja tulevikuga.

Õppimiskohustus on osana laiemast haridusreformist, mille eesmärk ei ole üksnes haridusteel püsimine, vaid teadlikumate valikute tegemine. Selleks ei piisa üksikutest tegevustest ega juhuslikust nõustamisest. Vaja on terviklikku süsteemi, kus karjääriõpe, karjääriinfo ja karjäärinõustamine moodustavad ühtse terviku.

Konverentsi ettekannetest jäi kõlama, et karjääriteenuste ülesanne ei ole suunata noort mõne konkreetse ameti poole. Palju olulisem on aidata tal õppida valikuid tegema. Mitte põhikooli või gümnaasiumi lõpus, vaid kogu elu jooksul. Sest elus tuleb valikuid teha üha rohkem ja üha kiiremini.

Kvaliteetne karjäärinõustamine nõuab süsteemset lähenemist

Rahvusvaheliselt tunnustatud karjäärivaldkonna teadlane Tristram Hooley tõi selle mõtte juurde ka tugeva teadusliku tõenduse. Erinevate riikide kogemused näitavad, et kvaliteetne karjääriõpe ja karjäärinõustamine mõjutavad õppijate motivatsiooni, õpitulemusi ja haridusvalikuid. Veelgi enam – need aitavad noortel mõista, miks üldse õppida.

Samas ei saa olla karjääriõpe eraldiseisev tegevus. Kui karjääriteema jõuab õppijani ainult mõnes projektis või üksikul karjääripäeval, jääb selle mõju tagasihoidlikuks. Tulemused paranevad siis, kui karjääri kujundamine muutub kogu kooli ühiseks ülesandeks ning iga õpetaja aitab luua seoseid oma aine, töömaailma ja õppija tuleviku vahel.

Praktilisema vastuse küsimusele „Kuidas?” pakkus Taani professor Rie Thomsen. Tema uurimused näitavad, et õppijad ei vaja ainult infot ametite kohta. Nad vajavad kogemusi, kohtumisi ja võimalust nähtut enda jaoks läbi mõelda. Töövarjutamine, töökohtade külastamine või kohtumised eri valdkondade inimestega ei muuda veel iseenesest midagi. Mõju tekib siis, kui kogetu seotakse õppimise, enese tundmaõppimise ja tulevikuvõimalustega.

Noorel on raske unistada võimalusest, mida ta pole kunagi näinud. Sama raske on õppida millegi nimel, mille tähendust ei mõisteta. Karjääriteenuste tegelik väärtus ei seisne seega järgmise kooli või ameti valimises. Nende väärtus seisneb tähenduse loomises, aitamises näha seoseid enda, õppimise ja tuleviku vahel.

Need sõnumid ei jäänud kõlama ainult ettekannetes. Sama kinnitasid ka konverentsil osalenud spetsialistid, kelle jaoks seostusid kuuldud mõtted otseselt igapäevase tööga.

Välja toodi Triin Laasi-Õige mõte, et õppimiskohustuse saab kehtestada seadusega, kuid õppimistahet mitte. Seda nähti hea kokkuvõttena arusaamale, et noorte teadlikud valikud ei sünni iseenesest. Kui ootame noortelt vastutust oma tuleviku kujundamisel, peame samal ajal küsima, milliseid võimalusi oleme neile selleks loonud ja kellega saavad nad oma mõtteid arutada.

Kõlama jäi ka vajadus anda noortele rohkem päriselulisi kogemusi. Osalejad tõid esile, et tööandjate ja õppijate kohtumised, praktikad ning vahetud kokkupuuted töömaailmaga aitavad noortel märgata nii iseennast kui ka ümbritsevat maailma. Just kogemuste mõtestamine aitab kujundada väärtushinnanguid, märgata oma tugevusi ja luua seoseid tulevikuga.

Seda mõtet peegeldasid ka osalejad. Karjäärinõustaja Annemai Joabi sõnul kõnetas teda eriti Tristram Hooley käsitlus karjääriteenuste tasuvusest, mille uuringud näitavad positiivset mõju nii majandusele kui ka ühiskonnale.

Inspiratsiooni pakkusid ka näited Eesti koolidest. Mitmed osalejad tõid välja, kui loovalt õpetajad karjääriteemasid õppetöösse lõimivad. Nagu märkis karjäärinõustaja Marika Ojanurme, oli innustav näha, et eri riikide karjäärispetsialistid seisavad sarnaste küsimuste ees ning jagavad üksteisega häid praktikaid. Sama inspireeriv oli tema hinnangul Eesti õpetajate oskus lõimida karjääriteemasid igapäevasesse õppesse.

Suured muutused ei sünni päevapealt

Praktilise järeldusena nähti vajadust muuta olemasolevad tegevused süsteemsemaks. Toodi esile koolide korralduskavade teadlikum kavandamine, ühise visiooni sõnastamine ning järjepidev kvaliteedi kasvatamine. Üks osaleja sõnastas selle mõtte lihtsasti: süsteemi ei muudeta ühe suure sammuga. Muutus sünnib siis, kui igal aastal tehakse üks kvaliteetne samm rohkem ning kuulatakse tähelepanelikult, mida noored ise vajavad.

Konverentsil ei räägitud ainult probleemidest. Kõrvuti valukohtadega otsiti ka lahendusi ning jagati häid praktikaid. Just see andis osalejatele kindlustunde, et liigutakse suunas, kus karjääritoe keskmes ei ole mitte järgmise kooli või ameti valimine, vaid noore oskus õppida, märgata võimalusi ja teha teadlikke valikuid kogu elu jooksul.

Saalis kõlanud mõtted said praktilise väljundi ka koolide kogemuslugudes. Nelja kooli näited avardasid arusaama sellest, kui erineval viisil saab karjääriõpet õppijani tuua. Nendes lugudes ei olnud keskmes ametid ega elukutsed, vaid õppija ise. Tema huvid, kogemused, võimalused, küsimused ja inimesed tema ümber. Olgu selleks ajalootund, loovtöö, töövarjupäev või aruteluõhtu lapsevanematega – karjääriõppe vorme on palju. Neid ühendab üks siht: aidata õppijal mõista, kes ta on, millised võimalused teda ümbritsevad ning kuidas tänased õpikogemused tema tulevikku kujundavad.

Värvikad kogemused ja praktilised õppeviisid

Tallinna Reaalkooli näide näitas, kuidas karjääriõppe võib peita ajalootundi. Külma sõja riigijuhtidele CVd, motivatsioonikirja ja isegi Tinderi profiili koostades ei õppinud noored üksnes ajalugu. Õpilased pidid analüüsima, millised teadmised, oskused, väärtused ja kogemused aitasid tolle aja liidritel oma aega mõjutada ning milliseid rolle võiksid nad täita tänapäeva tööturul. Nii muutusid ajaloolised suurkujud inimesteks, kelle teekond koosnes valikutest, õnnestumistest, eksimustest ja arengust nagu igaühel meist. Samal ajal harjutati töömaailmas vajalikke oskusi: pädevuste kirjeldamist, argumenteerimist, info hindamist ja oma seisukohtade põhjendamist.

Paikuse Kooli kogemus viis õppimise klassiruumist väljapoole. Kogu kooliperet hõlmav töövarjupäev annab võimaluse näha töömaailma sellisena, nagu see tegelikult on. Tihti avastavad õpilased, et töö sisaldab palju rohkem ülesandeid ja vastutust, kui väljastpoolt paistab. Oluline tähelepanek oli, et kõige väärtuslikumaks peavad noored kogemust siis, kui nad saavad valida valdkonna, mis neid päriselt huvitab. Karjääriõppe mõju ei sünni ainult kogemusest endast, vaid ka võimalusest teha teadlik ja isiklikult tähenduslik valik.

Tartu Karlova Kooli Loovtöö Ideede Labor algas ühest olulisest küsimusest: „Mis mind huvitab?” Enne kui mõelda tulevastele õpingutele või ametitele, suunatakse õppija märkama oma huvisid, tugevusi ja ideid. Sealt edasi liigutakse samm-sammult võimaluste uurimise, valikute tegemise ja tegevuse planeerimiseni. Loovtöö ei ole selles vaates ainult kooliülesanne, vaid võimalus õppida tundma iseennast ning kogeda, kuidas huvist võib kujuneda eesmärk ja eesmärgist tegevus.

Tartu Herbert Masingu Kooli karjäärikolmapäevad tõid fookusesse lapsevanemad. Uuringud ja igapäevane koolikogemus näitavad, et vanemad on noorte jaoks kõige mõjukamad karjäärivalikute toetajad. Samas ei tunne paljud vanemad end kiiresti muutuvas haridus- ja töömaailmas kuigi kindlalt. Karjäärikolmapäevadest kujunes koht, kus vanemad said küsida, arutleda, kogemusi jagada ja saada spetsialistidelt tuge. Nii tugevnes koostöö kooli ja kodu vahel ning noorte valikute tegemise teekonnal ei jäänud õppija ja õpetaja üksi.

Neid nelja lugu ühendab arusaam, et karjääriõpe ei ole üksik tegevus ega eraldiseisev teema õppekavas. See võib olla õpetamise viis, mis aitab õppijal märgata iseennast, mõista oma kogemusi, avastada võimalusi ja teha järgmisi samme teadlikumalt. Vahel toimub see ajalooliste riigijuhtide elulugusid uurides, vahel töövarjuna ettevõttes, vahel loovtöö ideid otsides või lapsevanematega tulevikust rääkides.

Võib-olla ongi nende näidete suurim väärtus selles, et näha, kui erineval moel saab toetada ühte ja sama õppimist. Mitte õppimist eksamite jaoks, vaid õppimist iseenda ja oma tuleviku mõtestamiseks ja mõistmiseks. Sest noorel on raske unistada võimalusest, mida ta pole kunagi näinud.