Erasmus+ projekt koolitab aitama lähisuhtevägivalla ohvreid

Projekti juhib Tartu Ülikool, partnerid Eestist on Tartu Tervishoiukõrgkool ja MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus, lisaks välispartnerid Kreekast, Küprosest ja Hispaaniast. Naiste Tugi- ja Teabekeskus MTÜ projektijuht Mari Puniste selgitas projekti tagamaid.

Kust tuli projektiidee?

Tartu Ülikool (OPEP-DV juhtpartner) ja MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus on alates 2016. aastast üheskoos LSV-teemalisi projekte ellu viinud. Tegemist on keeruka ja mitmetahulise nähtusega, mis mõjutab meid kõiki. Läbi aastate oleme keskendunud vanemaealiste vastasele vägivallale, kübervägivallale, LSV ja sõltuvuste seostele jne – enamasti põhirõhk koolitusmaterjalide loomisel ja meie oma Eesti spetsialistide teadlikkuse suurendamisel. Kodanikena näeme isegi, et tervishoiu sektor on ülekoormatud: järjekorrad pikad, vastuvõtud lühikesed. Kuna koolitustele oleme alati püüdnud kokku saada nö kohaliku võrgustiku, siis kogemus on, et tervishoiu valdkonna esindajaid kas ei ole üldse või väga üksikud. Sellest tulenevalt hakkaski mõte harunema, et kes siis oleks need tervishoiu esindajad, kel on patsientidega „pikem“ kontakt: aega luua usalduslik suhe. Nii jõudsimegi füsioterapeutideni. Enamasti hõlmavad teraapiad mitu seanssi ja patsiendid/kliendid peavad oma füüsilise keha terapeudi hoolde usaldama, seega on oluline, et füsioterapeudid oskaksid täheldada märke kogetud vägivallast.

Kuidas praegu projekti tulemuslikkust mõõta annab?

Projekti peamised praktilised väljundid on käsiraamat „Õppematerjal professionaalidele: kuidas füsioteraapia või muu terviseteenuse osutamise käigus tuvastada ja toetada vägivalda kogenud patsienti“ (vabalt kättesaadav pdf) ning selle põhjal loodud MOOC (Massive Open Online Course) ehk täiendõppe e-kursus „Väärkohtlemise juhtumite äratundmine ja ohvrite toetamine tervishoius: Suunis füsioterapeutidele”. Tegemist on Tartu Ülikoolis akredideeritud 1 ECTS väärtuses kursusega. Kursus on ka väga hästi vastu võetud.

Esmalt nii-öelda piloteerisime kursust inglise keeles 2024. aasta kevadel. Peamiselt olid registreerujad partnerriikidest (Eesti, Hispaania, Küpros) aga ka kaugemalt (Türgi, Vietnam). 114st registreerujast lõpetas edukalt kursuse 72 osalejat.
Kursus on täismahus tõlgitud ka eesti keelde ning 2024. aasta sügisel oli huvilistel võimalik seda läbida. Kokku registreerus 169 osalejat, kellest 142 edukalt tunnistuse said.

209 osalejat täitsid tagasisideküsitluse, kus 98% nõustus, et nende üldised teadmised ja arusaam antud valdkonnast suurenesid. 92% leidis, et kursuse sisu sobib nende töövaldkonnaga, ja 97% nõustus, et õppematerjalid olid hästi esitatud ning nad teavad nüüd, kuidas neid kasutada. Lisaks tundis 90% osalejatest end enesekindlamalt võimalike perevägivalla või paarisuhtevägivalla tunnuste tuvastamisel oma patsientidel, samas kui 88% tundis end enesekindlamalt sellise abi pakkumisel. Kokkuvõttes leidis 95% osalejatest, et moodulite sisu, sealhulgas videoloengud, oli sidus ja kergesti mõistetav.

Samuti on oluline ära märkida ka, et projekti raames avaldati artikkel „Beyond bones, joints and muscles: can physiotherapists have a role in identifying and supporting domestic violence victims?“, mis näitab, et ka akadeemilisel maastikul on teema samuti oluline.

Kuidas on Teie hinnangul Eestis üldine seis, kas hakkavad vaikselt LSV-müüdid ühiskonnas murenema? Või on endiselt pikk tee minna?

Inimeste teadlikkus on kindlasti suurenenud ja juletakse teemast ka rohkem ning avalikult rääkida. Aga ikka puutume ka praegu veel kokku hoiakutega, et „tangot tantsitakse kahekesi“ või „aga mis ta siis näägutab“. Füüsilist vägivalda on vähemaks jäänud, kui lööb, siis vist ikka ei armasta… Samas, nii nagu areneb ühiskond, on ka vägivallatsejad osavamaks muutunud. Erinevaid vahendeid ja taktikaid oma partneri allutamiseks ja kontrollimiseks on niivõrd palju ja kohati uskumatuid, et teeb abistajate töö väga keeruliseks. Sinikat on kerge fikseerida. Aga kui keegi sind tasapisi teadlikult hulluks ajab nii, et sa iseenda reaalsuses enam kindel ei ole…?

Meil on kogukonnana kui tervikuna veel pikk tee minna, et fookus ohvritelt läheks toimepanijatele ning nende vastutusele võtmisele.

Detsembris leidis aset ka vastavateemaline konverents. Miks see oluline oli?

Konverents “Kui keha räägib: füsioterapeudi roll lähisuhtevägivalla ohvrite varajases tuvastamises” oli vajalik, kuna füsioterapeudid on sageli esimesed tervishoiutöötajad, kes võivad märgata lähisuhtevägivalla märke läbi füüsiliste sümptomite ja traumade, mida patsientide igapäevaelu kontekstis ei pruugita otse seostada vägivallaga. Füsioterapeutide teadlikkus lähisuhtevägivalla ilmingutest ja oskus ohvreid traumateadlikult aidata on võtmetähtsusega, et suunata abivajaja korrektse teenuseni. Konverents andis võimaluse jagada teadus- ja praktikapõhiseid teadmisi, suurendada valdkonna spetsialistide valmisolekut lähisuhtevägivallaga tegeleda ning tugevdada võrgustikutööd, et pakkuda ohvritele terviklikku ja tõhusat tuge. Konverents aitas tõsta teadlikkust vägivalla tervisemõjudest ja julgustas osalejaid neid teemasid oma igapäevapraktikas rohkem tähele panema.

Rohkem infot projekti kohta leiab siit.