Sotsioloogiline karjääriteooria: valiku ümberkujundamine

15 minuti jooksul märkas ta veel üht inimest, kes näis samasse jõkke uppumas olevat. Taaskord hüppas jõe ääres jalutaja vette, tiris teisegi inimese kaldale ja osutas talle elupäästvat abi. Jõe ääres jalutaja jätkas oma teed. Ent ta oli vaid veidi maad kõndinud, kui märkas vees visklemas ja appi hüüdmas kolmandat ohvrit. Ta kordas päästetoimingut ja tegi seda oma pärivoolu kulgeva jalutuskäigu jooksul veel mitu korda. 

Lõpuks jäi jõe ääres jalutaja seisma, et juhtunu üle mõtiskleda. Seejärel otsustas ta ümber pöörata ja kõndida vastuvoolu, eirates teisi ohvreid, kes olid jõkke kukkunud ja kisendasid samuti abi järele. „Mida sa ometi teed?“ küsis üks pealtvaataja. „Miks sa kõiki neid vaeseid hädasolijaid eirad?“ Vastus oli järgmine: „Ma kõnnin vastuvoolu ja proovin jälile jõuda, mis põhjustel kõik need inimesed jõkke kukuvad. Seejärel proovin nende põhjustega tegeleda, et hoida ära veelgi rohkemate inimeste vette kukkumine.“ 

See allegooria illustreerib tabavalt nõustamistuge. Psühholoogilised teooriad, mis endiselt mõjutavad informatiivset nõustamispraktikat kõige enam, keskenduvad peamiselt üksikule kliendile. Nad rõhutavad, et nõustaja peab keskenduma kliendile ja teda toetama ning aitama tal oma võimeid, oskusi, huve, väärtusi, pädevusi jne ise parandada. Nii saab klient endale meelepärase töökoha. Eeldatakse, et kui probleem on olemas, siis on probleemiga tegelemine (näiteks kvalifikatsiooni/oskuste omandamine, et parandada oma positsiooni tööturul, mis omakorda parandab võimalusi elus) eelkõige üksikisiku kohustus.  

Aga mis saab neist, kes ei suuda nõustaja soovitusi järgida ja oma kutseoskusi parandada endast sõltumatutel põhjustel? Näiteks ei pruugi neil olla vajalikke rahalisi vahendeid, et kutseoskuste saamiseks kõrgkooli minna. Või neil ei pruugi kõrgkooli minekul olla oma vanemate või partneri praktilist toetust. Võib-olla elavad nad kõrgkoolidest väga kaugel ja neil pole transpordivahendit.

Neil võib olla väikesi lapsi või muid ülalpeetavaid, kelle eest nad on kohustatud hoolitsema, ilma et keegi neid aitaks. Lisaks võib olla muid põhjusi, miks inimene ei suuda ennast sõltumatult tegutsedes aidata. Näiteks võib ta kogeda töökohal diskrimineerimist, mistõttu ei suuda ta oma oskusi parandada või ametikõrgendust saada. Tema elukohas võib olla kehv internetiühendus või tal ei pruugi olla info- ja sidetehnoloogia kasutamise võimalust. 

Teisisõnu, karjääripüüdlustest või motiveeritusest olenemata piiravad mõnda inimest asjaolud, mis ei ole tema kontrolli all. Mida siis teha? 

Emeriitprofessor Dr Jenny Bimrose on üks Euroguidance Eesti ja Tartu Ülikooli Psühholoogia instituudi koostöös korraldatava koolituse “Karjääriteooriad ja nende rakendamine praktikas“ koolitajaid. Tema veebiseminari eesmärk on uurida sotsioloogilise karjääriteooria mõju ja potentsiaali praktikas.

Seminari lõpuks on osalejatel olnud võimalus: 

• vaadelda sotsioloogiliste ja psühholoogiliste karjääriteooriate vahelist suhet; 
• uurida sotsioloogilise karjääriteooria põhimõisteid;
• arutleda sotsioloogilise karjääriteooria praktiliste rakendamisviiside üle; 
• vaadelda teooria praktikas rakendamise meetodeid. 

Selle seminari käigus uuritakse kahte aastakümnete jooksul nõustamispraktikat mõjutanud teoreetiliste teadmiste kogumit – psühholoogilist (domineeriv teadmistekogum) ja sotsioloogilist. Seminaris käsitletakse kõnealuste akadeemiliste traditsioonide peamisi erinevusi ja nende mõju nõustamispraktikale.

Pöörates erilist tähelepanu sotsioloogilistele teooriatele, vaadeldakse selle seminari käigus niinimetatud vastuvoolu töötamise praktilisi rakendamisviise. See tähendab, et töötatakse nii kontekstiga, milles klient tegutseb, kui ka kliendiga. Väidetakse, et kuna need teooriad pööravad tähelepanu sotsiaalse võrdsuse olulisele teemale, mängivad need tähtsat rolli klientide toetamisel, et nad saaksid oma potentsiaali ära kasutada ja karjääriredelil tõusta.