Kogemuslugu

23.-27. aprillil külastasid viis Eesti Vabaõhumuuseumi töötajat maaarhitektuuri keskusest Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse agentuuri programmi toetusel Belgias asuvat Bokrijki vabaõhumuuseumi. Õppereisi eesmärk oli täiendada töötajate erialaseid oskusi, et parandada muuseumi õppe- ja nõustamistegevuse ning kultuuripärandiga tegelemise kvaliteeti. Külastuseks valiti spetsiaalselt aprilli viimane nädalavahetus, kuna siis toimus esmakordselt suur erinevate käsitööliste ja meistrite tööd tutvustav avalik üritus.

Õppereisi esimesel päeval võtsid meid vastu muuseumi töötajad Jeroen Desaver ja Rien Bogaert, kes andsid põhjaliku ülevaate muuseumist, enda tööst, traditsioonilisest Belgias levinud vahvärk ehitusest ning nädalavahetusel toimuvast sündmusest. Lisaks korraldati meile muuseumis ekskursioon ning saime lähemalt tutvuda traditsioonilise Belgia arhitektuuriga.

Bokrijki vabaõhumuuseumi omapäraks on see, et see on osa suuremast organisatsioonist, mis haldab ka suurt loodusparki ümber muuseumi koos arboreetumi ning suure vabaõhumänguväljakuga. Pindala ning hoonete arvu poolest on muusem mõnevõrra suurem kui Eesti Vabaõhumuuseum.

Üheks muuseumi tegevussuunaks on ka traditsiooniliste käsitööoskuste ning materjalikasutuse edendamine läbi koostöö disaineritega omamoodi loomeinkubaatoris. Muuseumi kõrval asuvas mõisamajas on sisse seatud töökojad, korraldatakse töötubasid käsitööoskuste tutvustamiseks, igal aastal antakse välja disainiauhinda.

Kuigi praegu toimib see üksus veel riigipoolse toega, loodetakse tulevikus erasektorit kaasates muuta need tegevused isemajandavaks. Ilmekalt väljendus selline koostöö hiljuti renoveeritud mõisamaja detailideni läbi mõeldud sisustuses: võttes eeskujuks kunagiste aristokraatlike hoonete interjöörid ja tüüpilised esemed, oli disainerid loonud kaasaegsed, kuid traditsioonilistel materjalidel ja tehnikail põhinevad mööbliesemed ja sisustustekstiilid (nt kardinate valmistamisel oli kasutatud hobusejõhve). Üksusel on ka raamatukogu, mille juurde plaanitakse luua n-ö materjaliraamatukogu, mis aitaks disaineritel ja käsitöölistel paremini mõista, uurida ja kasutada naturaalseid materjale ja traditsioonilisi tehnikaid.

Traditsiooniliste tehnikate kasutamist kaasasegsed võtmes näeb ka vabaõhumuuseumis: otsides viise, kuidas külastajatele rääkida leivategemise lugu ja pakkuda värskeid küpsetisi, kasutati ära muuseumi ühe talukompleksi suurt kõrvalhoonet, kuhu arhitektid projekteerisid kaasaegse leivaküpsetusköögi. Köök rajati traditsioonilises vahvärktehnikas hoone sisse, kusjuures kõik uuendused on tagasi pööratavad. Sama kompleksi teises hoones saab jälgida ka leivaküpsetamist traditsioonilises leivaahjus.

Erinevalt EVMist ei korralda Bokriijki vabaõhumuuseum eraldi seminare majaomanikele ja renoveerimis- või kultuuripärandispetsialistidele, küll aga koguvad ja dokumenteerivad nad koostöös Bokrijki loometegevuse inkubaatori ja kogenud meistritega projekti Craftership ja Heritage raames mitmesuguseid käsitööoskusi, teadmist materjalidest ja tehnoloogiatest, mille hulka kuulub ka ehitamisega seotu. Valmivad õppevideod erinevatel teemadel. Samuti korraldatakse Belgia erinevais paigus huvilistele praktilisi töötube.

Hiljuti on uuritud tänapäeval vahvärktehnikat praktiseerivaid käsitöölisi – neid on Belgias üle 200. Belgias traditsioonilist ehitust kutsekoolides ei õpetata, paljud meistrid on käinud oskusi omandamas Saksamaal ja Prantsusmaal. Muuseumi uurijad tõdesid, et vahvärktehnika meistritel on huvi omavaheliseks suhtlemiseks ja kogemuste vahetamiseks võrgustuda.

Muuseum on rakendanud põhimõtet, et mõne museaalse hoone renoveerimistööde lõpetamise järel on korraldatud selle hoone n-ö päritolukogukonnale muuseumis kokkutulek, et säiliks side kogukonna ja muuseumisse toodud hoone vahel. Kogukondi on kaasatud peamiselt läbi kohalike ajaloo- ja muinsusseltside.

Õppereisi teine ja kolmas päevas möödusid muuseumis suurel käsitöölistele ja meistritele pühendatud sündmusel. Käsitööliste päevade raames tutvustati muuseumis nii klaasipuhumist, taimedega värvimist, puutööd, savipõrandate rajamist, kui ka Belgiale omast vahvärk konstruktsiooni punutud saviseinte ehitamist ja krohvimist.

Oli põnev, et muuseum on lasknud disainida pisikese vahvärkhoone sõrestiku, mille peal saab näitlikustada ja harjutada vahvärk-tehnikat, samuti näidata erinevaid katusekattematerjale ja -tehnikaid. Sõrestik on kokkupandav ja seda saab transportida eri paikadesse, nt messidele kaasa võtta.

Täheldasime, et ka Bokrijki muuseum seisab silmitsi traditsiooniliste piirkondlike katusematerjalide kasutamisega seotud raskuste ees. Vaid ühe elumaja ja abihoone katus on ehitatud õlgedest. Neilgi pole võimalik koha pealt saada sobivat katuseõlge.

Eesti Vabaõhumuuseum on saanud Erasmus+ 2025-2026 programmi raames toetust projektile “Kogukondade kasvatamine ja kaasamine kultuuripärandiga seotud tegevustesse Eesti Vabaõhumuuseumis” (2025-1-EE01-KA122-ADU-000325564).