#101 | Eesti vabatahtliku mälestused Kosovost – sõda ei lõppe relvade vaikimisega

Erasmuse taskuhäälngu podcast’i saad kuulata Delfi Taskus.

Cairiti õpiteekonda iseloomustas suur kirg kirjutamise ning ühiskondlike ja rahvusvaheliste teemade vastu. Pikalt oli tal kindel siht saada välispoliitika ajakirjanikuks. Kui aga saabus aeg ülikooli astuda, otsustas ta Tartu Ülikoolis hoopis riigiteaduste kasuks, mis võimaldas tal ühendada politoloogia ja rahvusvahelised suhted ajakirjanduse ning kommunikatsiooni kõrvalerialaga.

Pärast bakalaureusekraadi omandamist otsustas Cairit minna Euroopa vabatahtlikusse teenistusse. Teda ei meelitanud traditsioonilised Lääne-Euroopa sihtkohad, nagu Prantsusmaa või Itaalia. Kui ta nägi võimalust minna Kosovosse, sai Cairit kohe aru, et on leidnud oma sihtkoha. See otsus oli tugevalt seotud tema õpingutega ja sooviga paremini mõista konfliktijärgset ühiskonda.

Vabatahtlikuna Kosovos: sõjajärgne trauma ja kogukonda sulandumine

Kosovos tegeles Cairit iga päev kohalike noortega, aitas kirjutada Erasmus+ projekte ja andis inglise keele tunde. Lisaks algatas ta Klinëlinnas, kus ta vabatahtlikku teenistust läbis, halloween’i tähistamise. Sellest kujunes kohalike seas nii populaarne traditsioon, et seda korraldati veel aastaid pärast tema lahkumist.

Nagu eestlasele kohane, oli Cairiti esimeseks kultuurišokiks kohalik vestluskultuur. „Iga hommik, kui ma läksin tööle, tuli „tere hommikust!“, „kuidas sul läheb?“, „kuidas magasid?“, „kuidas su ema elab?“, „kuidas su isa elab?“, „kuidas su vend elab, õde, vennalapsed, koer, kass?“ ja nii edasi,“ meenutab Cairit, et vestlused perekonnast võisid võtta tunde.

Kosovo kogemus näitas talle selgelt, kui sügavad on sõja tekitatud haavad. Kohalikega rääkides mõistis Cairit, et see katastroof mõjutas inimeste igapäevaelu ka aastaid pärast viimast püssipauku. „Kõige emotsionaalselt puudutavamad hetked olid need, kui rääkisin sõjast inimestega, kellega olin seal [Kosovos] lähedaseks saanud. Igaühel neist oli tegelikult väga valusaid lugusid rääkida. Kes oli kaotanud isa, kes onu, kes lapsed – see kõik jääb sinuga,“ räägib Cairit avameelselt.

Kuid Kosovost leidis ta ka palju ilusaid ja positiivseid kogemusi. Suurimaks väärtuseks kujunes sügav kogukonnaga sulandumine. Üks viielapseline pere kutsus teda kuus kuud järjest igal nädalal oma koju õhtusöögile. „Ma olen nii tänulik, et nad mulle ukse avasid. Oleks arvanud, et ühe korra kutsuvad viisakusest, aga tõesti, kõik kuus kuud olin seal oodatud külaline,“ sõnab ta.

Lisaks tekkis Cairitil Kosovos sõprus, mis püsib tänaseni. Kuuldes, et sealsamas väikeses Klinë linnas elab tüdruk, kes oli lühiajalise projekti raames käinud Eestis, otsustas Cairit temaga kokku saada. Esimesel kohtumisel oli mõlemale kohe selge, et nendest saavad südamesõbrad.

Cairit võtab oma väliskogemuse kokku teadmisega, et sellistest võimalustest tuleb julgelt kinni haarata. „Sa ei ole mitte kunagi selleks valmis ja sellepärast ongi hea lihtsalt pea ees tundmatus kohas vette hüpata,“ ütleb ta neile, kes mõtlevad vabatahtliku teenistuse läbimisele välisriigis.