#100 | Andreas Melts: kilekotiga ümbermaailmareis, õpingud Hiinas ja karjäär sisuloojana

Kuidas näeb välja ümbermaailmareis, kus kohvri asemel on pagasiks vaid üks tavaline kilekott? Selle hullumeelse idee on Andreas Melts nüüdseks juba ellu viinud. „Kilekotiga ümber maakera“, mille raames toimub ka samanimeline kontsert, on Andrease sõnul tema sõprade jaoks olnud uskumatu ettevõtmine. „See on lahe projekt, kuna ma teeks seda ka siis, kui poleks seda kontserti. Mulle meeldib just reisimise puhul see, et ma saan minna teise keskkonda ja kuulata ning näha,“ selgitab ta mugavustsoonist väljumise tagamaid.

Andrease välisõpingute teekond sai alguse pärast gümnaasiumit, kui ta suundus Saksamaale Berliini Vabaülikooli, et õppida sinoloogiat ehk hiina keelt ja kultuuri. Algsest teadmatusest kasvas aga välja ajutine unistus saada Eesti saadikuks Hiinas. Läbi ülikoolidevahelise vahetusprogrammi avanes tal võimalus suunduda õppima Hangzhou linna Zhejiangi Ülikooli.

Tegelikult leidis Andrease esimene kokkupuude Hiinaga aset juba enne vahetusaastat. Esimesel õppeaastal Berliinis oli tal võimalus esindada Saksamaad Hiina telesaates Chinese Bridge. Kohapeal viibides sattus ta aga üsna kahtlasesse olukorda. Ühel õhtul viidi Andreas koos teiste osalejatega toonitud klaasidega Lexusesse. Koos suunduti restorani ja osalejad suunati eraldatud ruumi istuma. Pärast esialgset hirmutunnet ja kahtlust, et kas laual olev arbuus on mürgitatud, hakati Andreast isiklike küsimustega üle kuulama. Kuigi telesaate järgmisesse vooru Andreas ei pääsenud, on tal see olukord siiani meeles kui üks imelikumaid kogemusi Hiinas.

Vahetusaasta osutus aga ülimalt positiivseks kogemuseks. Keeleõppesse suhtus ta suure entusiasmiga. „Keeled on mulle alati hullult meeldinud. Olin ka koolis täitsa nohik, mulle päriselt meeldis õppida. Hiina haridussüsteemis on küll vigu, aga mind osaliselt inspireerib see, kui palju hiina noored õpivad,“ selgitab ta.

Hoolimata suurest armastusest hiina kultuuri, toidu ja inimeste vastu tõdeb Andreas, et pikas perspektiivis ta seal elada ja karjääri teha ei sooviks. Põhjus peitub eelkõige autoritaarses riiklikus kontrollis. Näiteks vahetusaasta jooksul ei julgenud ta kohalikega kordagi poliitikast rääkida. „Minu mõte oli mitte see, et minuga midagi juhtuks, vaid vastupidi – minul on see vabadus selle aasta lõpus ära minna, aga nendel ei ole. Ma võin panna nemad olukorda, kus nendel ei ole enam kontrolli ja teha nende elu halvemaks,“ selgitab ta.

Täna on Andreas eelkõige tuntud sisulooja ja meelelahutajana. Kuigi sotsiaalmeedias on temast tekkinud kuvand kui naljamehest, on temas olemas ka tõsisem pool. „Osa minust on ikkagi selline viisakas, tõsine ja ametlik. Ma ei suudaks olla pidevalt see tõsine inimene, mul on vaja seda nalja kui kaitsemehhanismi, aga ma tahan ka värvi tuua enda ja teiste ellu,“ räägib ta. Nüüd katsetab Andreas uute formaatidega – näiteks videosarjaga, kus ta veedab päeva Eestis elavate välismaalastega – püüdes leida tasakaalu nalja ja sügavamõttelise sisu vahel.

Jälgi @euroopanoored Instagrami ning Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse Facebooki kontot, et hoida end kursis uudiste ja rahastusvõimalustega nii Erasmus+ haridus- kui ka noortevaldkonnas. Erasmuse taskuhäälngu podcast’i kõik osad leiad Delfi Taskust.